Naiskoor Narvas

Meie koguduse naiskoor osales Narvas toimunud Maarjalaulude festivali koorikonkursil. Festival ise algas juba 8. septembril, ussimaarjapäeval. Festivali idee autor ja kunstiline juht on Tuuliki Jürjo, Narva Aleksandri koguduse koorijuht-organist ja veel mõned ametid juurde. Juba kevadel otsustas meie dirigent Ülle Vallaste, et naiskoor osaleb Maarjalaulude koorikonkursil. Terve suvi harjutasid koorilauljad hoolega "Ave Mariasid", üks kenam kui teine. Ja kuna meie Üllel on hea tuttav Ülle Reinsoo, kes nii muuseas kirjutab teinekord uusi laule, siis sai Kärla koguduse naiskoor oma repertuaari ka täiesti oma "Ave Maria" (noodilehelt loen, et Ülle on selle komponeerinud 6.05.2012 Kärla koguduse naiskoorile).
14. septembri hommikul asusimegi Narva poole teele. Praamil laulsime üheskoos Kuressaare koguduse segakooriga Sauer iseendid ja kaasreisijad ärkvele ja jätkasime pikka teekonda teise Eestimaa otsa. Enne Narva jõudmist tegime tiiru Kuremäe kloostrisse.

Netist võib lugeda, et:

Kuremäe keskuses olev Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster on rajatud 1891.a. ja Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Iidsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on täna tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest. Karastavas vees saad ka kümmelda. Kloostri väravad on avatud külastajatele tasuta ja sa saad ringi jalutades näha nende elu-olu. Kellele aga kloostrielu ja ajalugu sügavamat huvi pakub, on võimalik tellida nunnadelt tasuline ekskursioon, mille jooksul näeb kloostrikompleksi ja seal olevaid erinevaid kirikuid, kuhu omal käel ringi vaadates sisse ei saa.

Meil polnud tasulist ekskursioonijuhti vaja, sest meie bussijuht Raimond (!) külastab pidevalt seda pühapaika. Nii ta jalutaski meiega ringi ja edastas päris põnevat teavet sealse elu-olu kohta. Soovijad täitsid oma pudelid pühast allikast ammutatud veega ja sõit läks edasi Narva suunas. Esimene peatus oli Aleksandri kiriku juures.

Aleksandri Suurkirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele ja selle projekteeris Peterburi arhitekt Otto Pius von Hippius. Aleksandri Suurkirik sai kannatada nii I kui II Maailmasõjas ja 1944.a. hävines kellatorn koos seal asunud Walckeri oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud ja taastamisjärge ootab Eesti suurim kuusnurkne kirikusaal. Aleksandri kirikus on sul võimalus külastada kellatorni ja sinna rajatud vaateplatvormi ja muuseumi, kus on eksponeeritud 14–21. saj. kunstiteosed. 

 

Laulsime ja paigutusime seal kuusnurkses saalis tund aega (ei tohi ju öelda, et Ülled meid piinasid :-). Kui see saal ükskord remonditud saab, siis on see üks ütlemata kena kontserdipaik, ja muidugi jumalasõna jagamise koht ka. Õhtul võis igaüks teha seda, mida tahtis - kes jäi hotelli mõnulema, kes tutvus veidi lähima ümbrusega. Tahaks ju kangesti öelda, et promeneerisime kaldapealsel... Aga ega sinna jõekaldale väga ligi minna ei saa, ikkagi Eesti-Vene piir. Loomulikult uurisime piiripunkti tööd ka, eemalt.

  Narva Hermanni linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane. Pika Hermanni torni kõrgendati 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil, et saada parem ülevaade Jaanilinna linnuses toimuvast. Teise maailmasõja ajal sai linnus tugevasti kannatada. Alates 1950. aastastest toimuvad linnuses restaureerimistööd.

Jaanilinna linnus on linnus Ingerimaal Narva jõe paremal kaldal Jaanilinnas. Linnuse nimi pärineb Moskva suurvürstilt Ivan III-lt, kes alustas 1492. aastal Liivi Ordu Narva Hermanni kindluse vastu oma linnuse rajamist. Jaanilinn ühendati Eestiga 1917. aastal. Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõuk. Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus 1920.a. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõuk. Liidu poolt 1940. aastal säilis Jaanilinn Eesti osana. Linnus sai olulisel määral kannatada Teises maailmasõjas. Pärast teistkordset okupeerimist eraldasid Nõukogude võimud jaanuaris 1945 Jaanilinna halduslikult ülejäänud Narvast, viisid selle üle Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu ning andsid Jaanilinnale 1954. aastal eraldi linna õigused. Jaanilinn kuulub praegu Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu. Vaade Jaanilinna linnusele koos Narva jõe ning Narva linnusega oli kujutatud Eesti 5-kroonise rahatähe tagaküljel.

 

Laupäeval toimus koorikonkurss. Osalejaid oli 6, neist pooled saartelt: Kärla koguduse naiskoor, Kuressaare Laurentiuse koguduse segakoor Sauer, Pühalepa kirikukoori Anna ansambel (mis oli tegelikult arvuliselt pea sama suur kui meie väike naiskoor), Eesti Rahvusraamatukogu naiskoor, Tartu naiskoor Emajõe Laulikud (tõeline koor - 50 naist laulmas, ja väga hästi laulmas) ning Peterburi Eesti Kultuuriseltsi ja Jaani koguduse segakoor Kaja. Vot, selle koori dirigendist kohe peab rääkima. Kuigi sõnadega ei saa edasi anda tema emotsionaalset koorijuhtimist. See oli nagu kunagi baleriiniks saada soovinud dirigendi etteaste :-) Milline randmetöö, ja sirutused, ja painutused... Ma vaatasingi põhiliselt dirigenti, poole kõrvaga kuulsin ikka koori ka :-) Nende etteaste oli armas, hästi soe ja südantliigutav. Ja nüüd võite ainult ühe korra arvata, kes kuulutati selle konkursi parimaks kooriks - loomulikult 50 suurepärast laulikut Emajõe äärest. Ülejäänud kooridele rääkis žürii esinaine Ene Üleoja ära nende plussid ja kuulutas nad rõõmsateks osalejateks :-) Me olime sellega nõus. Kojusõit kulges väga lõbusalt ja sai päris ruttu läbitud. Mul hea meel, et Ülle mu kaasa kutsus, oli tore reis, toredad kaaslased ja hästi kordaläinud esinemine. PS. Fotod ei ole tõmmatud netist, need on tehtud mo telefoniga. Hea aparaat, eks? :-)