Saagu, saagu üks saar

Laupäeval toimus Kuressaares 50. Saaremaa laulupidu. Hommikust saadik harjutasid koorid Lossihoovis ühtelaulmist. Meie omadest alustas kõige varem EELK Kärla koguduse naiskoor, dirigendiks Ülle Vallaste. Üllel oli au peol ühendnaiskooride ees seista ja juhatada Kihnu rahvalaulu "Maarja kuld". Teisena sõitsid Kärlalt proovi külakoori lauljad. Dirigent Anita Kangurile oli usaldatud peol juhatada segakooride poolt ette kantud rootsi rahvalaulu "Uti var hage". Põhikooli lastekoor ja mudilaskoor laulsid ka peol, ja otse loomulikult oli peol ka nende lauluõpetaja Marika Aarnis. Valla kultuurijuhina võin uhkeldades öelda, et meie vallast osales Saaremaa 50. laulupeol 4 koori! Lisaks veel väikesed rahvamuusikud eesotsas õpetaja Üllega. Nemad kanneldasid rõõmsalt enne rongkäiku kesklinnas toimunud Pillipeol. 

Meie külakoor rongkäigu ootel

Kui nüüd päris aus olla, siis mulle meeldis väga Pillipeo tempokas lustakus. See oli just see, mis lõi õige meeleolu, et reipalt rongkäiku minna. Tee ääres oli isegi tervitajaid. Oli tuttavaid tervitajaid. Ja oli vähemtuttavaid tervitajaid. Oli ka selline, kes meid, kärlakaid, saarlaste rongkäigu keskel hiidlastena tervitas!

Laulupeole jõudsime natuke vara. Jälle ei osatud õigesti arvestada rongkäigu liikumise kiirust. Kui rongkäigu saba ja esimese laulu vahele jääb ligi pool tundi, siis ei ole see just pluss-punkt. Aga - laulja teab õnneks peale kohustusliku repertuaari ka muid laule, ja nii kõlaski laululavalt enne hümni "Ma vaatan paadist kiikriga" :-) 

Ilmalind Iida

Peo kontseptsioon (kui peen sõna!) oli üles ehitatud saare loomise loole, loojaks Ilmalind. On ju meiegi loomislauludes põhitegelaseks lind, kes munes kolm muna ja kui pojad hautud said, pani need Täheks, Kuuks ja Päevaks. See ilmalind Iida oli saarlaste peol täiesti omaette nähtus. Ta muutis peo armsaks ja omaseks. Tema hääl (mis kangesti meenutas Piret Rauga häält meie Linnateatrist :-) oli emalikult soe ja mahe, tema silmad nii elavad ja uudishimulikud. Väga hea valik olid ka kava juhid.

Ometi kord oli meie laulupeol mõeldud ka kooriliikide vahetumisele laval. See kulges peaaegu märkamatult ja tempokalt.

Mis mulle kavast meelde jäi? Mudilaskooride kohta ma sõna võtta ei saa, sest sel ajal, kui nemad laulsid, vedasin ma meie valla rongkäigu atribuutikat autosse. Aga küla pealt kuulsin, et nende "Saagu saar" oli üks ütlemata lahe lugu. Ja "Põrsa bossanova" tekitas ka elevust. Lastekooride puhul tekkis minus küsimus: miks oli vaja "Väikest saarepiigat" laulda solistiga? Nende esitatud havai rahvalaul oli huvitav. Tahaksin seda kuulda kammerlikumas õhkkonnas (otsene vihje Marikale :-). Keelpilliorkestri toomine laulupeo kavasse oli tervitatav leid, väga mõnus. Naiskoore võis täiesti kuulata, aga meeskoorid on ikka ägedad! Puhkpill - loomulikult, kuidas siis ilma nendeta saaks! Segakooride laule tean ma peaaegu peast, isegi seda va rootsikeelset. Ja siis tuli see kardetud "Laulutaat", mis proovis kordagi välja ei tulnud ja tegi dirigent Tiit Kösteri päris pahaseks. Aga Tiit ei oleks ju tohutu pagasiga koorijuht, kui ta seda peol dirigeeritud ei saaks. Tänu Tiidu nipikale hääleandmisele said pea korralikult laulu sisse tuldud nii naiskoorid kui meeskoorid. Ja laul sai lauldud! Austav kummardus Tiidule! Laulupeo lõpp oli kena. Ühendkoorid nautisid nii "Saaremaa valssi" kui "Oma saart". Lõpp hea, köik hea :-)