Meie päev Rakveres ehk mudilastega nende esimesel tantsupeol

Mul oli väga tegus nädalavahetus. Ega siis laulupidu saa ilma tantsupeota pidada! Kuna Saarel seda teha ei saanud, siis läksin Rakverre :-)

Oma esimesel tantsupeol käisid
Märten, Sten-Martin, Rosette, Roosi, Egeli, Karl Ares, Hans-Hendrik, Vesse, Marcus, Kadrilin, Janette ja Eliise

Meie lasteaias on juba 5 aastat olnud kavas tantsuõpetus. Sügisel pakkus lasteaia juhataja Maiu välja, et küsime lastevanemate arvamust ja positiivse vastuse korral osaleme II üleriigilisel eelkooliealiste tantsupeol. Nii läkski. 12-mne lapse vanemad arvasid, et proovime. Ja proovisimegi ning pühapäeval, 9. juunil alustasime varahommikul sõitu Rakvere poole. 

Kohale jõudes seadsime sammud kohe söögikoha poole. See asus linnuse õuel. Ja kuna oli keskpäev, siis katkestas meie söömingu kahuripauk.

Kohe tuleb pauk!

Seejärel saime teada, kuidas ühte tantsupidu nii paljude erinevate rühmadega kokku pannakse. Meie tantsuks oli "Viis väikest koerapoega". Märt Agu näitas Virgele ette täpid, kus lapsed tantsima peavad, siis pandi muusika käima ja tantsisimegi. Kui tants on kodus selgeks saadud, ega siis polegi ju tähtis, mispidi tantsid :-) Ja keset tantsuplatsi oli veel tuttav päike ka, nagu meie lasteaia saalis. 

Eelmisel päeval tiirutasid siinsamas platsil autod ja tegid romurallit

Mudilaste tantsupidu kandis pealkirja "Meie päev". Erinevad muusikad olid jagatud erinevatele rühmadele ja iga rühma õpetaja pidi oma muusikale ise liikumise looma. "Viit koerapoega" tantsisid ka Pärsama lasteaia lapsed. Aga neil oli hoopis teistsugune liikumine. Õnneks see meid ei seganud :-) Mõne muusika järgi tantsis aga koguni 4 rühma korraga, ja igaüks tantsis isemoodi. Huvitav oli. 

Nagu suurte tantsupeol, nii toimus ka mudilaste  peo eel rongkäik. Oh me olime vaprad! Ja kenad olime ka. Ja teeb ju tantsuõpetaja silma märjaks, kui pillimuusikat kuuldes eelkoolik ütleb: "Virge, teeme nüüd hüpaksamme!" Ja tegimegi hüpaksamme, kusjuures kõik 12 mudilast teadsid ilma ette näitamata, kuidas see käib. Tantsuõpetusest ja õigest sõnavarast on ikka palju kasu!

Sellise reipa sammuga kulges kogu rongkäik, umbes 1,5 km

Pidu läks väga tempokalt. Alles oli kell 9, kui kukk kires ja kõik ärkasid ning hambaid pesid. Juba jõuti käia juuksuris ning hambaarsti juures, jonnida ja asju kaotada ning leida, kui juba olimegi platsil, et oma lemmikloomast jutustada. Siis kähku nõlvast üles, et taas alla minna ja ühiselt kõikide rühmadega unenäo-tantsu tantsida. 

Unenäos saab sõita nii rongi kui lennukiga

Super mudilased mul! Ei nad virisenud, ei olnud väsinud. Peaaegu pool koduteed sehkendasid bussis, enne kui päris-uni enamusest võitu sai. Nii tore tantsupidu oli!

Aga ega ma siis üksi ei olnud. Kaasas olid veel Maiu ja Kaia lasteaiast ning igal lapsel oma ema ka. Nemad olid ka tublid :-) 

Mul on tore paariline!

Rohkem emotsioone vaata kõrvalolevast pildimenüüst.

Saagu, saagu üks saar

Laupäeval toimus Kuressaares 50. Saaremaa laulupidu. Hommikust saadik harjutasid koorid Lossihoovis ühtelaulmist. Meie omadest alustas kõige varem EELK Kärla koguduse naiskoor, dirigendiks Ülle Vallaste. Üllel oli au peol ühendnaiskooride ees seista ja juhatada Kihnu rahvalaulu "Maarja kuld". Teisena sõitsid Kärlalt proovi külakoori lauljad. Dirigent Anita Kangurile oli usaldatud peol juhatada segakooride poolt ette kantud rootsi rahvalaulu "Uti var hage". Põhikooli lastekoor ja mudilaskoor laulsid ka peol, ja otse loomulikult oli peol ka nende lauluõpetaja Marika Aarnis. Valla kultuurijuhina võin uhkeldades öelda, et meie vallast osales Saaremaa 50. laulupeol 4 koori! Lisaks veel väikesed rahvamuusikud eesotsas õpetaja Üllega. Nemad kanneldasid rõõmsalt enne rongkäiku kesklinnas toimunud Pillipeol. 

Meie külakoor rongkäigu ootel

Kui nüüd päris aus olla, siis mulle meeldis väga Pillipeo tempokas lustakus. See oli just see, mis lõi õige meeleolu, et reipalt rongkäiku minna. Tee ääres oli isegi tervitajaid. Oli tuttavaid tervitajaid. Ja oli vähemtuttavaid tervitajaid. Oli ka selline, kes meid, kärlakaid, saarlaste rongkäigu keskel hiidlastena tervitas!

Laulupeole jõudsime natuke vara. Jälle ei osatud õigesti arvestada rongkäigu liikumise kiirust. Kui rongkäigu saba ja esimese laulu vahele jääb ligi pool tundi, siis ei ole see just pluss-punkt. Aga - laulja teab õnneks peale kohustusliku repertuaari ka muid laule, ja nii kõlaski laululavalt enne hümni "Ma vaatan paadist kiikriga" :-) 

Ilmalind Iida

Peo kontseptsioon (kui peen sõna!) oli üles ehitatud saare loomise loole, loojaks Ilmalind. On ju meiegi loomislauludes põhitegelaseks lind, kes munes kolm muna ja kui pojad hautud said, pani need Täheks, Kuuks ja Päevaks. See ilmalind Iida oli saarlaste peol täiesti omaette nähtus. Ta muutis peo armsaks ja omaseks. Tema hääl (mis kangesti meenutas Piret Rauga häält meie Linnateatrist :-) oli emalikult soe ja mahe, tema silmad nii elavad ja uudishimulikud. Väga hea valik olid ka kava juhid.

Ometi kord oli meie laulupeol mõeldud ka kooriliikide vahetumisele laval. See kulges peaaegu märkamatult ja tempokalt.

Mis mulle kavast meelde jäi? Mudilaskooride kohta ma sõna võtta ei saa, sest sel ajal, kui nemad laulsid, vedasin ma meie valla rongkäigu atribuutikat autosse. Aga küla pealt kuulsin, et nende "Saagu saar" oli üks ütlemata lahe lugu. Ja "Põrsa bossanova" tekitas ka elevust. Lastekooride puhul tekkis minus küsimus: miks oli vaja "Väikest saarepiigat" laulda solistiga? Nende esitatud havai rahvalaul oli huvitav. Tahaksin seda kuulda kammerlikumas õhkkonnas (otsene vihje Marikale :-). Keelpilliorkestri toomine laulupeo kavasse oli tervitatav leid, väga mõnus. Naiskoore võis täiesti kuulata, aga meeskoorid on ikka ägedad! Puhkpill - loomulikult, kuidas siis ilma nendeta saaks! Segakooride laule tean ma peaaegu peast, isegi seda va rootsikeelset. Ja siis tuli see kardetud "Laulutaat", mis proovis kordagi välja ei tulnud ja tegi dirigent Tiit Kösteri päris pahaseks. Aga Tiit ei oleks ju tohutu pagasiga koorijuht, kui ta seda peol dirigeeritud ei saaks. Tänu Tiidu nipikale hääleandmisele said pea korralikult laulu sisse tuldud nii naiskoorid kui meeskoorid. Ja laul sai lauldud! Austav kummardus Tiidule! Laulupeo lõpp oli kena. Ühendkoorid nautisid nii "Saaremaa valssi" kui "Oma saart". Lõpp hea, köik hea :-)

Ei miskit uut siin päikese all

2. juuni lõõskava kevadpäikese all toimus Kärla pargis laulu- ja tantsupidu "Ei miskit uut siin päikese all". Uut oli ikka küll. Kokku tulnud Lääne-Saaremaa koorilauljad ja rahvatantsijad said pidutseda Kärla pargi uuenenud kõlakojas.

"Praegu aga wõib öelda, et wälislawa asukoha walik on täiel määral õnnestunud ja ehitus paistab eemalt waadates nagu majake muinasjutust. Ühel küljel asub kohav männik, teisel pool wanad elatanud lepad ning tagapool järsu kallaku all kaunis ojake." (ajaleht Meie Maa, august 1939)

Peotuli süüdati Kärla kalmistul Peeter Südda haual Kärla tänase kultuurijuhi Virge Varileppa poolt. Peeter Südda, kes 1867.a. Ansekülast Kärlale kirikuõpetajaks ja koolmeistriks tuli, on kindlasti Kärla kultuurielu vaimne isa. Tema õhutusel ja eestvedamisel hakati Kärlal tegelema koorilaulu ja puhkpillimänguga.

Vallavanema Tiina Luksi ja volikogu esimehe Ülar Tänaku poolt kanti peotuli piduliste rongkäigu eesotsas Kärla kõlakoja juurde. Kontserdi juhtidena astusid vallajuhid ka rahva ette. Vahepaladena sirvisid nad vanu ajaleheuudiseid Kärla kultuurielust.

Koorilauljaid oli Kärlale tulnud Kuressaarest (segakoor Lyra ja naiskoor Piret), Mustjalast, Kihelkonnalt, Pihtlast, Sõrve Maakoor ja Kärla koorid (külakoor ja naiskoor). Rahvatantsudega astusid üles Kärla rühmad Tõmba Jüri, Kadaka mari, neidude rühm ja Taritu Lender. Ei miskit uut siin päikese all.
Uued olid tänased laulud ja tantsud, mida Kärlal pargipeol esitati. Võrreldes sajand vanade ajaleheuudistega, olid muidugi uued ka tantsijad-lauljad ning kuulajad-vaatajad. Eksootilise vahepalaga esines kontserdil idamaiste tantsude tantsutrupp. Oli tore ja meeleolukas kontsert.

 

Maret Metsmaa, peokülastaja