Meie näiteseltskonnal sai uus külatükk valmis, B. Kangermanni "Sulase südameraasuke". Ja olen seekord ise veidi laisk ning kasutan hoopis Pireti kirjatükki. Ja Sander Ilvesti fotosid. Aga enda poolt kinnitan - kena jant jah, ja näiteseltskond esitab seda ütlemata toredasti.
 |
| Vallavanem Jaak ning pops Jüri on laadalt koju jõudnud Foto Sander Ilvest |
Piret Puusepp (Saarte Hääl, 21.05.2014)
KENA JANT KÄRLA MOODI
15. mai õhtupoolikul istusime fotograaf Sander Ilvestiga auto peale ja võtsime suuna Kärla poole. Põhjuseks Kärla valla näiteseltskonna esietendus Kärla rahvamajas. Meie Sandriga oleme piisavalt noored, teadmaks, milline see rahvamaja üldse on. Kui kohale jõudsime, selgus, et rahvamaja on armas, pisut räämas ja väiksem kui kõrval asuv parkimisplats! Olime segaduses - kas tõesti? Aga sinnapoole uhkemais rõivis rahvas igatahes vooris. Rahvamaja krapsakas juht Virge Varilepp juhatas meid Sandriga kõige ette pingile, meie taga omavahel sosistav saalitäis publikut - oma 40-50 inimest. Oli soenguid, oli peenemaid kostüüme ja oli lilli, varutud lähedastele, kes pea rambivalgusse astumas.
Meie ees oli lava. Valdas helge nostalgia - lava oli imepisike. Selline, kuhu vanasti mahtus klaver ja kõige enam ühe kvarteti jagu lauljaid. Ometi oli sel õhtul sinna etenduseks dekoratsioonid üles aetud - ja väga kenasti seatud. Lavakujundajad Laide ja Raimond Pugi ning Taavi Klein olid läinud klassikalist rada - kõik oli loogiline, ilmekas ja selgepiiriline. Laval oli kõik arusaadav - oli õu koos popsitalu, aida, pikkade pinkidega ja värskete roheliste okstega.
Näitemängust endast oli lavastaja Jaanika Rikko käe all sündinud üks tore jant. Kirjutanud on selle kirjamees Bernard Kangermann.
 |
| Tekib küsimus, kes keda kosib Foto Sander Ilvest |
Sisu on lihtne: on pops, kellel on atsakas eit ja kaunis tütar. Viimane on meheleminekueas. Isa lepib asise vallavanemaga kokku, et tütar saab temale, on kosjaviinad ja plaaniseadmised. Neiu südamesse poeb aga hoopis sulane, kes tänu oma nutikusele piiga endale saabki. Kõik peale vallavanema on lõpuks õnnelikud.
Pean kiitma Kärla näiteseltskonna näitlejaid - tekst esitati mahlakalt, selge ja valju häälega. Kõik oli paigas - rollid olid arusaadavad ja endale selgeks tehtud. Polnud ülemängimist ega teksti vuristamist. Eriti tooksin esile Jüri Tõru, kelle pops oli hästi tabatud nii väliselt kui ka olemuselt. Harva on koolitatud näitlejaidki, kes saavad hakkama purjus tegelaskuju kehastamisega (Andres Raag on selles Eesti meister). On kerge astuda üle piirist, kus purjus inimese näitlemisest saab lihtsalt mannetu, igav ja tobe roll. Siinkohal oli roll meisterlikult välja mängitud. Rääkimata Tõru ilmekast ja kõmisevast häälest. Naistest esitas nauditavaima rolli Aina Aavik Varesevihtlejana. Varesevihtleja on ajahambast puretud daam, kel kombeks kõike näpata. Koomiline, hale ja ometi elujaatav roll.
 |
| Varesevihtleja Aina esituses Foto Sander Ilvest |
Etendus oli puhastatud saaremaisest murrakust, närvilistest ohkamistest, mõtestamata tegevusest. Näitlejaile oli järele jäänud puhas mängulust. Siinkohal on kindlasti oma roll ka tekstivalikul. On juhtumeid, kus hobiteatrid valivad teksti, millega on raske hakkama saada. Alati on targem võtta tekst, millele hammas peale hakkab. Seda enam on see meeltmööda publikule. Kui oleks soov mängida Romeoid, Juliaid, Lopahhineid jne, oleks pidanud ikkagi näitlejakoolist alustama.
Kui natuke norida, siis vaid niipalju, et põhjendamatud pausid dialoogides muutuksid edaspidi lühemaks või olematuks ning lavale tulekud-minekud kiiremaks. Aga ilusa tervikliku lavastuse puhul on need detailid pea märkamatud.
See oli üks eriline kevadõhtu koos Kärla rahva ja rahvamajaga. Mina sain elamuse ja fotograaf ka - päriselt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar