Vanarahva ajaarvamise järgi peeti tõnisepäeva (17. jaanuar) talve poolitajaks, siis pidi veel pool loomatoitu ja 2/3 peretoitu alles olemas, et talv üle elada. Tõnisepäeva on peetud ka sigade pühaks ja mitmedki vanarahva kombed olid sellega seotud. Karjast on teada, et tõnisepäeval viidi seapealuud põllale, et sead põllal seisaksid. Kihelkonnal keedeti perele seapead, siis pidada need hästi kasvama. Kärlal peeti tõnisepäeval kõiki loomi meeles: selleks päevaks kütseti väike sai, mida karjane pidi ümber taluma ja õhtul elajatele jägama, seda ikka selleks, et elajad suvel ükstõise järge ühte rada käiks.Kärlal tähistasime sel aastal üheskoos tõnisepäeva pargis, kus ütlesime aitäh meie jõulukuuskedele, süütasime lõkke ja proovisime kätt sigade ajamises. Kena talveilm on ju selleks, et õues toredasti aega veeta.
Meil kõigil on elu ja aeg ja lugu, sellest elu jooksul saab ajalugu; inimelu jaoks vaja on elumaja, rahvamelu jaoks vaja on
RAHVAMAJA -
ka see pole elu- ja ajaloota ja aegu uskudes tulebki loota, et ikka ja alati läbi aja kooskäimise kohta on tõepoolest vaja -
see peab olema soe ja sõbralik maja - rahvale rajatud
RAHVAMAJA.
Kuni veel kestab külakutuur, seni väikese rahva vaim püsib suur.
Kuni veel kestab külakutuur, seni väikese rahva vaim püsib suur.
(Virve Osila)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar