Neljapäev, 21. veebruari hommik.
Otsin tantsuplaadid ja vahetusjalatsid kaasa ning sean oma sammud lasteaia poole. Täna toimub traditsiooni kohaselt lasteaialaste kontsert vanavanematele. Mitte kedagi veel saalis pole, isegi Üllet mitte. Tuleb välja, et kõigepealt toimub vahva mänguline tegevus rühmades ja alles siis on mul võimalus osa saada pidulikust vastuvõtust. Väga huvitav. Siis tulevad saali kõigepealt lapsed ja sätivad end oma kohtadele. Külalisi ei lasta ikka veel saali. No järjest huvitavamaks läheb. Kui "presidendipaar" (Vesse ja Kadrilin) on saalis kohad sisse seadnud, alles siis hakkavad ka külalised tulema. Nende hulgas on kirjanikke, poliitikuid, sportlasi, kõik puha tuntud kuulsused. Neid tutvustatakse "presidendipaarile", käteldakse, soovitakse kaunist vabariigi aastapäeva. Kõik on nagu päris. Pidulikult tuuakse sisse riigilipp, seejärel lasteaia oma lipp. Laulame Eesti hümni. Ausalt, hakkas ikka tunne tekkima küll. Loomulikult oli lasteaialaste poolt ettevalmistatud kontsert südamlik ja tore, igatahes vanavanemate silmad särasid. Pidupäevatundega südames lahkun lasteaiast.
Reede, 22. veebruar.
Olen saanud kutse koolimajja õpilasomavalitsuse presidendi ja kooli direktori vastuvõtule. Tantsuplaati seekord kaasa ei võta, aga vahetusjalatsid küll. Ei tea, missugust seisukohta võtta, kõik muudkui kogunevad, esimese klassi juhataja sätib lapsi tähestikulises järjekorras seisma. Olen täielikus teadmatuses, kas seista, kuidas seista ja kus seista. Õnneks ripub seinal nimekiri, kust leian enda rõõmuks oma nime, üsna saba lõpus, ja nüüd võin täiesti julgelt uudishimulikult vaadata, kuidas kõik alates I klassi juhatajast oma õpilastega ükshaaval kahe tähtsa isiku kätt suruvad ja neile head vabariigi sünnipäeva soovivad. Ja ongi lõpuks minu kord vaibale astuda (ausalt, seal oli vaip ka maas), kauneid sõnu öelda ning saalitäie rahva ees kenasti end esimesse ritta istuma sättida. Kooli hoolekogu esimees härra Mürk peab kõnet. Täitsa kena kõne, ja õnneks mitte pikk ka. Emakeeleõpetaja Ene on kokku seadnud mõtlemapaneva luulekava, lugejateks vanemate klasside õpilased. Ma tean, et kuulen neid ka pühapäeval lugemas. Tublid, väga tublid.
Pühapäev, 24. veebruar.
Iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi 95. aastapäev, madisepäev.
Lõunast sean sammud Kärla rahvamajja Vabariigi Kohvikusse. Minule on see küll ametist lähtuvalt tööpäev, aga samas ka pidupäev koos toredate ja ettevõtlike inimestega. Üheskoos laulame vabariigi hümni, kuulame vallavanema tervitust ja saame osa põhikooli õpilaste esitatud luulekavast. Oma sära toovad meie väikesesse saali külakoor ja koguduse naiskoor. Vahepeal vaatame sel kevadel valminud filmi Saaremaa rahvamajadest ja lõpetuseks naerutab meid näiteseltskond oma "Kohvikujuttudega".
Teate, see oli tõesti tore sünnipäev, meie riigi sünnipäev, mida me võime ja peame kõik üheskoos tähistama.
Minu suured tänud vahvatele kohvikupidajatele - Ruth, Sander ja Margerite. Lisaks kohvikupidamisele jõudsid nad luulekavas osaleda ja kolmekesi ka gagnam-stiilis tantsu vihtuda.
Fotod Ülo Kannisto
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar