Mul oli väga hea meel, kui põhikooli emakeele õpetaja Ene Heinmets mind neljapäeva pärastlõunaks kooli kutsus ja palus koos raamatukogu töötajate Ülle Maimanni ning Tiina Luksiga kuulata Kärla kooli õpilaste etteasteid. Klassides olid võistulugemised juba toimunud. Meie ette jõudis igast klassist neli parimat. Lugejad olid vanuseliselt kenasti kolme gruppi jaotatud ja žürii asi oli igast grupist meie arust parim välja valida. Ette rutates võin kinnitada, et meie arvamused olid väga ühesugused ja parimate väljakuulutamisega meil vaidlusi ei tekkinud.
Teiste ees esinemine ei ole sugugi lihtne ja hea etleja saab sellest, kes teeb proovi, proovi ja veelkord proovi. Tuleb esineda kodus peegli ees iseendale otsa vaadates; tuleb lugeda valju häälega teises toas telekat vaatavale perele; tuleb koolis klassi ees seistes õppida vaatama oma klassikaaslastele otsa ja neile lugeda enda valitud teksti; tuleb tähelepanelikult kuulata kõiki õpetaja poolt tehtavaid soovitusi ja need kasutusele võtta. Tuleb koolist koju minnes terve tee häälega lugeda oma teksti, tehes seda kord vaikselt, kord karjudes, kord kurvalt, kord naeru lagistades. Miks seda tegema peaks? Selleks, et sa eelkõige ise hakkaksid mõistma teksti, mille teistele pead esitama. Tühja sellest, kui luuletuse eelviimane rida meelest läheb! Las läheb, sina ju tead, kuhu sa oma luuletusega jõudma pidid ja mida teistele öelda tahtsid. Küll siis tuleb õigel hetkel see eelviimane rida ka meelde.
Nonii, nüüd läks õpetussõnade jagamiseks. Aga mitte seda ei tahtnud ma siin teha. Ma tahtsin kiita õpetaja Enet, et ta etlejate konkursi korraldas. Neid võiks isegi rohkem olla. Aga nüüd siis hindajate töö tulemusest.
Kõige noorema vanuseastme moodustasid 1.- 3. klassi õpilased. See vanus oli ka kõige vahetum ja kõige rohkem kuulamist pakkuv. Siia vanusegruppi jäi ka etlejate Grand Prix - Karis Kivi, kes luges Wimbergi lugu õuna söömisest. Oli väga huvitav kuulata algusest lõpuni. Noorema vanuseastme parimaks sai Laura Lepik Lehte Hainsalu luuletusega sarjast "Kui ma ükskord...". Siin vanuseastmes soovis žürii anda ka kaks eripreemiat - Pilleliis Leemet ja Janne Vatsfeldt.
Keskmine vanuseaste, 4.- 6. klass, oli minu arvates kõige kahvatum esineja (palun mitte mõelda, nagu oleksid nad kehvad olnud; nad olid head lugejad). "Kuuendikud" esitasid Ivan Krõlovi valme, aga nad ei olnud veel valmis teistele neid õpetusivasid jagama. Valmi puhul on küll nii, et lihtsalt sõnade pähe õppimisest ja teistele ilmekalt ette kandmisest on vähe. Aga - proovige paari aasta pärast uuesti mõnda valmi teistele esitada, võib-olla õnnestub. Esimeseks kuulutasime siin vanuseastmes Kenneth Lemberi.
Kõige vanemad, kõige targemad, kõige... ehk siis meie kooli 7.- 9. klassi õpilased. Minu jaoks kõige hinnatavam - 2 noormeest! ja lisaks siis 6 neidu. Lugupeetud noormehed Oskar Kirs ja Jakob Naagel, ärge nüüd pooleli jätke, vaid lugege ja esinege kindlasti ka avalikkuse ees. Kui keegi ei märka teid näiteks kooliüritustele lugema panna, siis minge ja öelge ise Küllile, et te tahate etelda. Neiud ei jäänud ka noormeeste varju, igaüks teist võiks julgelt rohkem harjutada ja teiste ees esineda. Parima tiitli sai selles vanusegrupis Jakob Naagel. Tore pärastlõuna oli Kärla Põhikoolis.
