Meil kõigil on elu ja aeg ja lugu, sellest elu jooksul saab ajalugu; inimelu jaoks vaja on elumaja, rahvamelu jaoks vaja on
RAHVAMAJA -
ka see pole elu- ja ajaloota ja aegu uskudes tulebki loota, et ikka ja alati läbi aja kooskäimise kohta on tõepoolest vaja -
see peab olema soe ja sõbralik maja - rahvale rajatud
RAHVAMAJA.
Kuni veel kestab külakutuur,
seni väikese rahva vaim püsib suur.

(Virve Osila)


Teater

Teater

reede, 13. aprill 2018

Ene Kallas kirjutas "Maadast"

Meie Maa 10.04.2018
KES KELLEGA KÄIB ehk MAADA

Pühapäeval esietendus Kärla rahvamajas kohaliku näiteseltsi esituses Janno Puusepa kirjutatud lihtsate inimeste naljakavõitu lugu „Maada“. Sellise näidendi kohta võib öelda „situatsioonikoomikale üles ehitatud näitetükk“. Lugu on ju päris lustakas, kuigi teemad tõsised. Elulised. Peamiselt see, kes kellega käib. Ja kes keda tahab ja mis sellest siis saab. Ja kui ei taha, mis siis saab. Kuidas ära rääkida. Mis värvi ikka on pruunid silmad, kui neis ei peegeldu taevas.
Näitlejad olid kõik õhinat täis, niisamuti ka lavastaja, kes laenati Salme vallateatrilt. Marika Paasile oli see esimene tükk lavastada oma täiskasvanuelu jooksul. Tükki soovitas Maire Sillavee. Kes pühapäeval jõudsid näitemängu vaatama, teavad ehk täpselt öelda, kuidas see kõik õnnestus. 
Huvitava rolli tegi Aina Aavik. Üldiselt oli natuke raske järge pidada, kes on peategelased, kes kõrvalosades. Seega, ei oska öelda, kas tegu oli kõrval- või peaosatäitmisega. Rollid olid suhteliselt ühtlase kandepinnaga. Suuremad tundusid olevat Maada osa täitjal, muidugi, ilmselt ka Mildal ja ehk ka Ennul? Ning siis tuleb kohe kõrvale Hilde, sõjakat sorti lüpsinaine. Selline, kes teab väga täpselt, mida tahab, teab, kuidas asjad peaksid käima ja miks. 
Kui niisama lugeda selliseid näidendeid, on teinekord raske aru saada nende väärtusest. Kui aga näha, millise lustiga sedasama janti, mis ehk liigagi lihtsakoelise mõtte ja teoga, mängivad harrastusnäitlejad, on ta igati omal kohal.
Tiina Kalapüüdja, Sinika Kabi, Maarjus Kupits ja Jüri Tõru - lavaperekond
Näitelugu raamib isa kojujõudmine. Kellele isa, kellele mehe. Seda, mismoodi on hakkama saada üksiku nõia tütrena, puudutatakse vaid põgusalt. Mõni teine näitekirjanik oleks ehk sellele terve loo üles ehitanud. Siin on see vaid pisike asi, mida mainida. 
Loos leiavad üksteist vähemalt kolm paari. Või leiavad uuesti. Võimalik, et ka rohkem. Elumehest ju ei tea, mida ja millal ta otsustab ennast paika sättida. 
Üks vahva asi kogu loos oli seesama lüpsinaiste ühing, mida juhatas Aina Aaviku mängitud eriti võitlushimuline ja arenenud omandiinstinktiga naisolevus. Naine öelda oleks vahest liiast. 
Kui tegevus oli asetatud 90-ndatesse, kus tõesti mitte midagi ei olnud, siis on aru saada, miks selline veider riietuse valik. Segu peenest, moekast ja sellest, mis parasjagu näppu sattunud. 
Laval toimetavad Tiina Kalapüüdja, Sinika Kabi, Jüri Tõru, Eero Grahv, Maarjus Kupits, Hannes Tali, Maret Metsmaa, Aina Aavik, Laide Pugi, Linda Põld, Leho Paas või Jaan Vichmann. 
Lavakujunduse eest seisid head Laide ja Raimond Pugi, heli ja valguse eest hoolitses Urmas Rämmal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar